Hommikul ärgates oli esimese hooga tunne et ma ei suuda isegi mitte kõndida, seega pole mõtet trenni peale mõeldagi. Jalad olid konkreetsed tinapakud ja ainult karjusid mulle vastu kui ma üritasin nende peal liikuda. Sellest hoolimata otsustasin ikkagi kasvõi vähemalt natukenegi trenni teha. Panin video telekale taha ning oh üllatust, this file is not supported. Mingil põhjusel meie telekas vihkab mind ja ei mängi mulle kunagi ühtegi olulist videofaili. Ei miskit, liigutasin oma köögilauda, panin arvuti sinna peale ja hakkasin pihta. Seletuseks nii palju, et esimesed kaks päeva tegin trenni teleka ees ehk parketi peal, kuid kivipõrandale kolimine tundus libisemisfaktorit arvesse võttes tunduvalt mõistlikum. Tagantjärgi ei ole ma muidugist kindel kui hea kivipõrandal hüppamine on mu seljale ja jalgadele.
Pean ausalt ütlema, et trenni jooksul ei tundunud jalad midagi nii valusad ning mingil imelikul põhjusel jaksasin täna üldse rohkem asju teha ja olin tublim kui eile (miinus need kätekõverdused, millega ma lihtsalt hakkama ei saa). Nüüd kui trenn läbi on annavad jalad muidugist jälle tunda, kuid mis seal ikka. Eks ma siis kõnnin natukene aega ringi nagu mul oleksid puujalad all või nagu oleksin ma vana sõjaveteran kes ei suuda sirgelt seista ja on muidu natukene kahtlane. Õhtul plaanin ühe kuuma vanni teha, äkki aitab natukene lihaseid lõdvestada ja olukorda parandada. Reminder to myself, osta vannivahtu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar