Käsil on Insanity esimese kuu viimane nädal, ehk siis almost halfway there! Kui esimest kahte nädalat iseloomustas meeletu soov ja tahtmine trenni teha siis nüüdseks on see motivatsioon kadunud. Kuigi ma tahaks kõiki harjutusi kaasa teha ning endast 110% anda siis paratamatult on kergem karjuda, et Shaun T on värdjas kes võib oma Insanity võtta ja endale sinnasamusesse pista. Antud hetkel ongi mul meeletu soov see aprillinali ära lõpetada ja paks edasi olla. Selle sooviga võitlemiseks vaatan ma ennast aga iga päev peeglist ja üritan aru saada kas ja kust ma olen peenemaks ja pringimaks saanud. Kuigi mu vöökoht ei ole veel selline nagu Dita von Teesil (ja olgem ausad, seda ma ka ei suuda ja ei ürita saavutada), on tegelikkuses siiski muutused näha. Riided istuvad paremini seljas ja olen muidu ilusam! Luban, et postitan esimese kuu möödudes ka pildid selle kohta milline ma alguses välja nägin ja milline 30 päeva möödudes. Fingers crossed, et soovitud tulemus on siis reaalselt näha ja ma ei pea photoshoppi kasutama ja ennast peenemaks töötlema.
Insanityga kaasaskäivatest hädadest ka natukene. Nimelt ei ole mul enam seljavalusid, küll aga annavad trenni ajal tunda jalatallad. Ehk siis kohati on igasuguste hüppamiste ja kargamiste tegemine natukene rohkem valus kui ta seda võiks olla. Pärast teist fit testi (mille tulemused olid küll paranenud kuid vähem kui lootsin) oli mul aga näiteks hoopis tagumik valus ning igasuguste istumist eeldavate harjutuste tegemine kergelt öeldes huvitav. Õnneks midagi väga hullu valutama pole hakanud ja ka kõik liigesed on veel esialgu terved ja õiges kohas. Loodetavasti jätkub kõik samamoodi ning läheb ainult paremaks!
